|
(alates 01.01.2004)
Balinees on nagu paljud erilised kassitõud algselt looduse vingerpuss. 40ndatel sündisid Kalifornias siiami kasside pesakondades spontaanse pikakarvalise mutatsiooniga kassipojad. Miks selline nähtus tekkis, teab üksnes kasside Kõrgem Vägi.
Esimesed kasvatajad ja aretajad panid uuele tõule nimeks BALINEES, sest tolle peen liikumine ja välimus meenutasid neile Bali saare tantsijate nõtkeid samme ja erilisi kostüüme. Uutmoodi kassipoegade pikakarvaline tunnus (retsessiivne) kinnistati selle kandjate järjestikuste paaritamistega. Uue tõu täielikuks väljakujunemiseks kulus veel ligikaugu 10 aastat. 1963.aastal kinnitas balineesi tõuomadused The Cat Fancier? Association.
Balinees on sale, elegantne, kerge kass. Kõik temas on pikk - nii käpad, keha kui ka saba. Kuna tagumised käpad on pikemad kui esijalad, jääb mulje, et kass on pidevalt hüppevalmis. Pea on piklik, nägu ehivad mandlikujulised tumeda taeva värvi sinisilmad ja püstised kõrvad.
Balinees meenutab katsudes kärpi: tal on omapärane siidpehme karv. Balinees sabaots näeb välja nagu jaanalinnu sulg, tagakäppasid ehivad uhked "kalifeepüksid". Aluskarva sellel tõul pole ning seetõttu on balineesi kasukas alati sile.
Balineesi lähem sugulane on siiami kass, koos orientaalide ja javaneesidega moodustavad need neli tõugu kassimaailma idamaise rühma.
Balinees on siiras ja sõbralik. Ta tahab osaleda kõiges, mis majas toimub. Nad on intelligentsed ja targad kassid, kes peavad omanikku oma lähedaseks sugulaseks st samuti kassiks. Balineesid suudavad jätta meelde kümnekonna sõna tähenduse, oskavad heade "psühholoogidena" hinnata omaniku tuju ja seisundus. Nad on vaiksemaid kui siiamid - tundub, et karv annab rehmust mitte ainult välimusele, vaid ka iseloomule.
Neid elegantseid ja väärikaid kasse on kogu maailmas küllaltki vähå. Eestis elab praegu ainult üks sinikreemi maskiga emane.
Prantsuse kirjanik Fernand Mery on öelnud: "Jumal lõi kodukassi selleks, et inimesed saaksid hellitada tiigrit." Leoparditähniline Ocicat näeb tõepoolest välja nagu miniatuurne metskass. Oma nimegi on ta saanud sarnasuse tõttu kauge metsiku esivanema otselotiga.
Esimene ocicat sündis USA-s Michigani osariigis 1964. aastal. Siiami kasside aretamisega tegelev Virginia Daly ristas siiami ja abessiinia-siiami tõu, et saada tähnilist kassi. Nii saadigi kreemi karva kuldsete tähnidega kassipoeg, kelle kasukas sarnanes metskassi otseloti omaga.
See kassipoeg - kes hiljem küll kastreeriti ja ära müüdi - ristiti nimega Tonga ning teda peetakse oma tõu esiisaks. Tõukassiaretajad-geneetikud töötasid välja ocicati aretusprogrammi. Ocicat on segu abessiinia, siiami, ameerika lühikarvaliste ja veel paarist tähnilisest tõust. 1987. aastal registreeriti kassitõug Ühendriikides ja hiljem ka teistes riikides.
Ocicat on ebatavaliselt ilus kass, kes on oma omanikku väga kiindunud - tal on metsik välimus, ent lausa ingellik iseloom.
Ocicat on suurt kasvu tugeva kehaehitusega loom. Keha ja saba on ühtlaselt tähnilised, käppadel rõngakesed, kaelal "lahtine kaelus". Kassi kõrvad on suured ja tugevad, mandlikujulised silmad kas kullakarva, rohelised või taevasinised.
Ocicat on lõbus ja mänguhimuline, väga kiinduv ja lahkeloomuline kiisu. Teda kutsutakse ka "kasskoeraks", kuna ta käitub sageli koera kombel: toob palli, reageerib nimele ning käib omanikule "pai tegemas" nagu ustav sõber - koer. Ta talub hästi reisimist ja harjub kähku uue elupaigaga.
Siiami tõult on ocicat pärinud võime "rääkida", kuigi "lobiseb" mõnevõrra vähem. Teda on lihtne kasvatada, ta õpib kiiresti ja meelsasti käituma just nii, nagu teie majapidamises kombeks on.
Eesti esimene "püsisissekirjutusega" ocicat asus siia elama 2001.a. suve alguses.
Paljud uurijad peavad tõenaoseks, et Egiptuse mau on muistsete egiptlaste poolt kodustatud Aafrika metskassi üks liike.
Mau - sarnaseid kasse kujutatakse Egiptuse iidsetel pärgamentidel, mis on pärit umbes 1400. aastat eKr. Tema lähim sugulane Abessiinia kass on templikasside otsene järglane. Sõna "mau" tähendaski muinas-Egiptuses kassi. Tänapaevase tõu esiisadeks said aga Kairo hulkuvad tänavakassid. Ennevanasti pidasid egiptlased mausid pühadeks loomadeks - mau otsaesisel on siiani säilinud iseloomulik vanaegiptuse püha olendit skarabeust meenutav muster nagu paljudel iidsetel bareljeefidelgi.
Mau on Egiptuses siiani enimlevinud kassitõug. 1950 viis vene vürstinna Natalja Trubetskoi esimesed Egiptuse maud Kairost Itaaliasse, 1956. aastal levis tõud ka Ühendriikidesse. FIFe tunnistas maud omaks 1992. aastal.
Neil on keskmine kehaehitus ja täpiline kasukas, vaikesed ümarad kapad ning suured kõrvad. Pea kuju on kolmnurkne, koon lühike, silmad suured mandlikujulised.
Mausid on kahte värvi - hõbedased musta mustriga ja pronksikarva kiisud, kelle triibud täpid tumepruunid või mustjad.
Egiptuse maud on ülitundlikud ja vaga õrnad kassid, kes taluvad halvasti külma ja kliimamuutusi. Seevastu aga on nad osavad ja kiired jähimehed.
Maud on väga iseseisvad kassid, kes kohaevad ülihästi igasuguse eluasemega ega tunnegi erilist vajadust väljas oma kütioskusi proovile panna. Nad on ideaalsed ja hoolitsevad vanemad, veetes peaaegu kogu magamisest ja söömisest ülejaava aja oma poegadega.
Kuriili bobteil näeb eestpoolt vaadates välja kass nagu kass ikka, aga tagant - jänes mis jänes! Tilluke sabajupp, pikad tagakäpad. Kaug-Ida karm kliima on Kuriilide põliselaniku varustanud uhke kasukaga, mis kaitseb hästi külma eest. Metsikud bobteilid erinevad nii karva pikkuse kui värvi poolest.
Alatest 1 jaanuarist 2004 a. FIFe's vastu võetud uus tõug - Kuriili Bobtail.
Paljud arvavad, et bobteili (ingl bobtail) nimi tuleneb sõnast "tups" või "tutt", kuna kiisu saba meenutab kohevat pallikest. Pigem on tõug siiski oma nime saanud väljendi "nudisaba" järgi, mis viitab kärbitud hännale. Nii nagu on unikaalne inimese näpujälg, on ka Kuriili bobteilide hulgast kaht täpselt ühesuguse rõngassabaga isendit võimatu leida. Kuivõrd bobteili saba puhul ei ole tõuaretuses rangeid reegleid, teevad isikupärased sabanöpsid Kuriili tõu veelgi veetlevamaks.
Kuriili bobteilid on truud, seltsivad ja intelligentsed kassid, kes on rahul ka eluga linnakorteris. Metsikud kuriili bobteilid on väga head ujujad, ka kodustatud nudisabad ei pelga vett - enda kraani all värskendamine ja jaht veetilkadele on iga Kuriili bobteili püha kohus. Vabas looduses on bobteilid osavad jahimehed ja kalastajad. Neile ei valmista vähimatki raskust õngitseda kiirevoolulisest ojast näiteks 5-kilone lõhe või püüda õhtueineks jänes. Korteris pole kärbestel-sääskedel ega keldris hiirtel-rottidel pikka pidu ning Kunashiri (üks Kuriili saartest) elanikud väidavad, et "sabata" kassi teelt kaob ka vanakaru ise.
Bobteili peremehel pole mingit muret kassi kempsus käima õpetamisega, nutikas loom taipab hämmastavalt kiiresti, mida talt nõutakse. Tal pole tüüpilist kassilõhna, ka karvaajamise ning kammimisega pole vaja palju vaeva näha. Bobteili näituse-eelne tualett piirdub kiisu karva silumise ja sabatutsu lahtikammimisega.
Kuigi kõik Kuriili bobteilid jätavad imekähku käsklused meelde, sõltub nende täitmine kiisu meeleolust. Isepäine nagu kõik kassid, võib ta hakata vigurdama, ent ühest kõvemast sõnast piisab, kui ta taas kuuletub ja oma tujukuse heastab.
Välimuselt meenutab Kuriili bobteil Jaapani bobteili. Siiski on neil üsna erinev kehaehitus ja ka saba: Kuriili tõu sabatutt on tugevam ja palju painduvam. Kui Jaapani bobteili ja tavalise kassi ristamisel sünnivad kassipojad tavalise sabaga, siis emane Kuriili bobteil toob ilmale nii pikkuselt kui kujult erineva sabarõngaga järglasi. Bobteili aretustöö on muidu üsna lihtne, tuleb vaid leida sobiv lühisabaline paariline. Siinkohal lööb välja bobteili metsik päritolu - vabas looduses on nad harjunud paarituma kord aastas, mitte tihedamini. Pesakonnas on harilikult 2-3 kassipoega, väga harva neli. Seetõttu on Kuriili bobteil ka üsna haruldane lemmik.
Esimene ja praegu ainus emane Kuriili Bobtaili kass elab kasvanduses SMARAGD juulist 2003a.
